tööl olid kaks praktikanti ning nii vähe, kui ma ühega neist rääkisin, jälgides tema miimikat jne, meenutas tema olek mu endist klassiõde. õigemini, ka siis sain ma alles aru, kui tore ta on, kui põhikool läbi sai ning tema otsustas oma haridusteed jätkata teises gümnaasiumis. need naljad, natuke imelikud ning nendes oli/on midagi 'maalt ja hobosega', millele ma ei suutnud/suuda reageerida, aga mis mõjusid/mõjuvad hingele (?) hästi.

kuid sellega on ikka nii nagu alati on olnud: ma ei tunne enam nägu ära. näod lihtsalt hajuvad ning mingi hetk paistavad kõik olevat just seda nägu, kes hakkab meeltest kaduma, ja mingi hetk enam pole. selle loo puhul on lihtsam: ilma kokka riietuseta oli temas veel midagi (kui jätta välja see, et ma ei tundnud teda hetkeks ära), mida ma ei suutnud meelde jätta.

aga nii juhtub, kui üritada tunnet kirja panna. öelda, et "ta oli samasugune nagu tema" on ju minevikus elamine? on ilusaid zen-lugusid, mis kirjeldavad, kuidas olla ja saada paremaks inimeseks. või mis ma öelda tahan, on see, et kui me mõistus hüppab kogu aeg minevikku, või hoopis loob stsenaariume tulevikuks, siis ei saagi ju rääkida arengust, teel kulgemisest. vaid mu mõistus on loonud ebajumalaid-jumalannaid, kes elavad mu ehitatud ulmelises kuningriigis, teentriteks kõik minu uitmõtted ja mina ise. ja kõik ongi OK nii kauaks, kuni ma saan aru, et fassaad ei ole sama, mis vundament. kuid vundamenti ehitada ei saa, sest enamik materjali on mäda, alati on kuskil praaki! nii ei saa ju rallit sõita, või saab?