ma nägin täna oma endist inka õpetajat, kes vast andis mulle seda ainet 3-4. klassis. ta küsis, kas ma mäletan teda, võttas korraks mu käest kinni (tema olekus oli purjus inimese elemente, kuid pidu ei olnud veel alanud ning kes siis küüditamise 70. aastapäeva puhul end kohe täis kaanib? samas, maavanem pani küll hinge taha 4-5 viinapitsi, aga tal suur kere ka, eks) . loomulikult mäletasin. inglise keele õpingute alguses tundsin ma end nagu jumal - kõike teadsin ja oskasin. ühes veerandis oli 15 viit. ja siis ta läks, ning mida aeg edasi, seda kehvemaks ma keeltes muutusin (mitte et ma vihkaks sellele, et kui sama õpetaja oleks jäänud, oleks olnud kõik parem). muutus ka käitumine. mäletan, et mulle korduvalt väideti, et ma olen üks õ-klassi tõsisemaid kandidaate. aga ma ei näinud probleemi, kuna mina vabandasin oma käitumist enam-vähem heade hinnetega. ja siis ma hakkasin oma klassiõega msnis rääkima, ilma et me päriselus oleksime üksteisest välja teinud. mingi vestluse ajal ta küsis, miks ma nii käitun ning tema soovitus oli seda muuta. nii ma siis muutsingi, päeva pealt. muutudes kärarikkast poisist aina tasasemaks, surudes end kogu aeg veel madalamale ja madalamale. kõik see tuli meelde, kui ma seda õpetajat nägin. ma loobusin juba aastaid tagasi talle tere ütlemast, kuna ma arvasin, et ta on unustanud. tuleb välja, et keegi kunagi ei unusta. ikka tuntakse, meenutatakse.

tegelikult ma tahtsin kuhugi jõuda, aga ma hakkasin valesti tõlgendama frommi oleva ja omava inimese maailmapilti. sest ma tahtsin rääkida praktikantidest ning kui üks neist ütles 'tsau', siis ma sain aru, et ma ei näe neid tõenäoliselt enam kunagi. ja ma sain aru, et ma ikka vajan kohutavalt enda ümber inimesi, just uusi nägusid, kuulda teistsuguseid mõtteid. mis seal salata, nende üks võludest on ropendamine. kuidagi armas on kuulda köögis sõnu 'jobi' ja 'pask'. või kui üritus on peal, laulavad nemad köögis isaamaalisi laule ning küsivad, et ega ma ka laulda ei tahaks. ma loomulikult oleks laulnud, aga repertuaar polnud pärris see.

mul on keeruline öelda, kuhu ma sellises rütmis jõuan. mulle teeb natuke muret mu käitumine, aga olles lugenud tarku raamatuid, ei oska ma öeldagi, mis muret teeb - sest kõik võib muret teha, samas, kui need tegelikult ei ole mure algpõhhjused, vot. tuuleb meelde anathema laulud kukkumisest, ning see kukkumine toimub neil juba üle 15. aasta.

käies täna rannas, mõtlesin, et see on ideaalne ilm. kui oleks nüüd mitu pudelit õlut. oli aga hoopis lapsepõlvesõber ja ta ise auto ning filosoofide hääled, kes talle aeg-ajalt helistasid. ja mulle tuli meelde, et kui ma zenist lugesin, siis oli seal kirjas, et tee ei ole kunagi vale, kõik teed on õiged nii kaua, kuni sa tahad seda teed käia. ma polnud enam kindel, kuigi ma olen praeguste asjadega väga rahul, kummitab mind ikka sitahäda meenutav kurbus. ja ma ei saa aru, mis on seal teel sellist, mis mind ärritab. tuleb ja kaob, nii uuesti ja uuesti.