vahel on tunne, et ma olen saavutanud selguse, ja vahet pole, kui väike või suur see selgus poleks, sest sel hetkel tundub olevat kõik uksed-aknad valla. aga mida pole on progress - selgusega peaks ju kaasnema liikuvus, kulg? tähendab, selgust ei ole toimunud. mul on lademetes teooriaid, aga puudub puudutus elult, olen kuidagi elukauge.

ja siis ma loen imelist religoosset teooriat ja ma tunnen, et see ongi see, et ma olen alati nii mõelnud. siit ilmnebki viga: ei ole toimunud praktiseerimist, elamist oma ideede järgi ning ausalt öeldes mul on alati kahtlus, kui asi puudutab mu teooriaid ja mu elamisfilosoofiat. kõhklemine tähendab, et ma olen valel teel? või on see ajatu probleem, kus südame asemel kuulatakse mõistust?