hugh laurie ühes intervjuus mainis, et kui ta sõitis autoga ning ta ümber autod plahvatasid ja tema ainus emotsioon, mis ta tundis, oli igavus, sai ta aru, et tal on depressioon. see tuli mulle täna meelde, kui ma vaatasin õues, kuidas natuke kaugemalt tuli musta suitsu ning õde tegi sel ajal mustmiljon erinevat nägu, kui ma ei tundnud midagi.

kui aus olla, siis ainuke eristatav emotsioon on hirm. ja ta tuleb ikka tagasi. põhjendamatu hirm. ja ma tunnen, kuidas mu suur plaan terve suvi fiestat pidada kaob iga päevaga, sest ma ei suuda oma puuduseid muuta vooruseks.

veel ma suudan ainult teha mingit loomalikku häält, sest sõnad on muutunud minu jaoks peaaegu kasutuks. tähendab, ma ei oska enam sõnadega kirjeldada tundeid (mitte et ma varem oleks osanud). ja muu, mis on kirjeldatav, sellest ei tea ma peaaegu üldse midagi. nagu ma oma kursaõele ütlesin: "sa imestaksid, kui paljudest asjadest ma tegelikult ei tea". aga see on olnud alati minu jaoks väljapääs - sest ületades kartuse teadmatusest... saab kõik korda. jah, kõik saab korda.