kui ma pühapäeva hommikul istusin kohvikus, rüübates vett, sest mu organism ei talunud pärast 18 tunnist tööpäeva midagi muud, tabas mind põhjendamata hirm, nähes inimesi, kes kell kaheksa juba liikusid kuhugi. see sama hirm tabas mind selle sama päeva öösel, kui ma oma unenäos tegin oma tuletõrjujatest sõpradega pannkooke, proovides määrida pintsliga pannkookide peale nii hoolikalt ja nii palju õlut kui võimalik. aga ma tundsin, et see kõik käib mulle üle jõu.

tahes-tahtmata, istudes hommikul kell kaheksa kohvikus, mõtlesin, kui ennast salgav ma olen, sest mu heaolu ei ole mind eriti kunagi huvitanud. täna ma sain aga aru, et ma olen kohe nii ennast salgav, et pole probleemi alluda soovidele, mis  töötavad minu vastu. 

ja tarkuseterad on järgmised:

soovides üht ja ainult üht, saad vastupidise tulemuse.

sellistes olukordades tajud irooniat, kui sa ei saa minna vanaema sünnipäevale, kuigi sa tahaks, aga kes ka ise korduvalt on rõhutanud raha tähtsust. ja kes nüüd peaks naerma?

ma kirjutasin kunagi luuletuse, kasutades metafoorina majakat, et kirjeldada oma olukorda. ja ma ei tea, kas ma paar aastat tagasi mõtlesin, et kuidas minult ikkagi loodetakse võimatut. kuid täna tuli see luuletus mulle jälle meelde, kui ma haltuura käigus olin teeninud šokolaadi, pügades vanaema naabri heki ära. uskumatu, kuidas üks šokolaad tekitab  'sa anna, ma võtan' tunde. mida vanemaks ma olen saanud, seda rohkem ma olen hakanud jagama oma õdedega. samas, mida vanemaks ma saan, seda rohkem jääb mul tunne, et see kõik on kuidagi ühepoolne või väga proportsioonitest väljas. näiteks, ma jagan vennalikult oma šokolaadi viieks (ilma et ma tegelikult ootasksin vastuteenet, kuid ma alati loodan, et see žest õpetab jagamist, hoolimist teiste vastu), saan mina neilt, kui neil peaks šokolaadi olema, ühe tüki või vabanduse, et seda on liiga vähe või see on liiga hea, et jagada. ja šokolaadijuhtumi muster kandub ka teistesse olukordadesse. tõsi ta on, et kui perest rääkida, siis ei ole kunagi jutt võrdsusest, vaid perekonnaliikmete vajadustest (ja ikka on on nii, et mõnel on rohkem vajadusi kui teisel). või nagu vonnegut ütles: eks ta ole.