elu on õpetanud, et mida rohkem metafoore, seda parem. ma ei tea küll miks, aga äkki annab tekstile midagi juurde, loob uue dimensiooni? olgu, kuidas on, aga ma hakkan väsima sellest. kirjutan sellise mitmeti tõlgendava essee, kus puudub tegelikult igasugunegi konkreetsus, aga - üllatus-üllatus - selliseid esseesid kutsutakse ülikoolis "omapärasteks". raske on vastu vaielda. aga miks ma siis ei ole konkreetne? lihtne vastus on: mul pole aega. see on muide mu lemmikfraas. viidata alati ajanappusele on kuidagi eriti sügavamõtteline (vähemalt minu jaoks). kui meil ülikoolis oli vaja teha esimene suurem rühmatöö, siis kirjutasin ka rühmakaaslastele pikalt, kuidas aega napib ning kui vaid oleks aega, oleks ka sisu. aga tegelikult on asi milleski muus, mul on vaja lihtsalt alati kedagi, kelle kaela oma puudused veeretada. ja mis oleks veel parem kandidaat, kui abstraktne mõiste?