tundub, et elu liigub kolmekuuliste tsüklite kaupa. suvi möödus M. tundmaõppimisele. sügis kulus enda tundmaõppimisele. ja edasi?

tunda end hästi.. suurepäraselt. nautida igat hingetõmmet. ja siis... kõik kaob. ma vihkan hommikuid, sest mul on tunne, et kõik, mille ma olen õhtuks ehitanud, on hommikuks koost lagunenud. uus ja lõputu algus.

ta oli rõõmus. täis elujõudu. ja mina? üritan saada paremaks kui olin eile. areneda. elada leegiga. samal ajal, kui tema teeb seda kõike. särab venemaa tundrate keskel ning ükskõik, kui kaugel ta ei oleks, särab ta aina intensiivsemalt. lausa valus hakkab, sest tekib hirm. hirm, et see ei saa kesta kaua. nähes ja kogedes ilusaid ja võluvaid hetki on ju soov ja tahe kogeda veel. rohkem! 

ei, mul on hea meel.

ja ma mõtlesin siis ja mõtlen ka praegu, et mina oleksin pidanud olema see keha. tundma, mida tema tundis. et korrakski oleks olnud kõik ilus. nagu lill. või nagu õnnelik inimene. mis siis et täis, aga sellegipoolest õnnelik.

mis ma oskan öelda - ma satun vaimustusse inimestest, kes ei satu minust vaimustusse. see on nii ilus. ja mul on tunne, et selle kriteeriumi järgi võiksin ma valida omale kas või naise.

ja mis mulle selle juures eriti meeldib? kui põhjendus ei ole minu jaoks eriti veenev, aga teine osapool usub siiralt oma õigsust. ah, sellistel hetkedel on tunne, et maailmal on veel lootust.

nad panid mind maad armastama. mitte küll sellega, kui iga natukese aja tagant nad kinnitasid kui ühest suust, et maal on hea elada. või kui vihma hakkas sadama, kinnitati mulle, et see on maal elamise üks võludest. ning vihje, kuidas ma peaksin autojuhilubasid tegema hakkama, saades aru, et tegelikult nad ei räägi minu heaolust, vaid suuremast plaanist - leida inimene (lähisugulane?), kes oleks valmis nende elutööd jätkama. aga ei. mulle mõjus kotist võetud viimane tomat, mille maitsest ma tundsin tonnide viisi lootust. ja kui mu maa oleks sel hetkel olnud käe ulatuses, oleks ma sinna jäänud. aga ei olnud. olin hoopis suures kivimürakas, mida kutsutakse korterelamuks ning peale seda ampsu ma teadsin, et kui see tomat on mu kurgust alla läinud, ei ole mu majapidamises midagi nii värsket, mis meenutaks aastaaega, kus toiduaineid saab ka mujalt kui poest. oeh jah.

saatsime k. lennujaama. pikka juttu polnud. tegime tola ja jätsime ta sinna. sellest hetkest on möödas juba viis tundi. nüüdseks on ta  vene föderatsiooni mure. ta on keset talupojakultuuri, ning mul pole põhjust muretsemiseks ega igatsemiseks. sest k. on osa kaosest. k. on igati loogiline ja mõistetav, nimelt tema seaduspärasus seisneb selles, et seal pole seaduspärasust. vähemalt mitte sellist seaduspärasust nagu koolis õpetatakse. ning oh rõõmu, ta on võtnud enda ning minnud, sest "see tundus õige" ja "see on üks unistustest". ainus, mida nüüd teha, ning öeldes seda nii lihtsustatult kui võimalik, on olla ilus. jep.

tule ma kallistan sind

ma nägin last, kellel oli kümne lapse elujõud. ja sellegipoolest oli koheselt arusaadav, et meditsiin  on ta haigeks kuulutanud. minu maailmas oli ta aga lootusetõrvik. lootusetõrvik, kes sõi jõi jäätist kolme lapse eest ning kes nii usinalt pistis pea külmikusse, kui ma talle jäätist kaussi panin. ja see lootustõrvik tuli siis, kui M. tööpäev hakkas lõppema ja teadsin mina ja teadis ka M. , et nüüd on üks peatükk läbi. ei olnud nuttu ega naeru, oli rahu. oli lihtsaid sõnu ja ilusaid sõnu. ja siis ta läkski. aga see väike lootusetõrvik istus oma ema ja ta sõbrannaga lauas ja nõudis uusi jäätisepalle. ning siis läksid ka nemad.

ma jätsin alkoholi ning võtsin kohvi. ma mõtlesin, et "hei, tanel, persse see eufooria, aga kui ma peaksin tundma pidevat väsimust ja oma morni olemust, siis ma enam ei jaksaks." ja see on siis minu lahendus. need on need tungid, millest ma üks päev tööl m.-le rääkisin: et ma võin teha midagi ja arvata, et see ongi see, mida ma tunda tahan, aga tegelikult on hoopis midagi muud.

ja kui ma seal riiulite vahel raamatuid budismist võtsin ning keegi oleks tulnud küsima, et "hei, noormees, miks sa just need raamatud valisid?" oleks mul olnud ideaalne vastus: "sest ma olen väsinud."

sellegipoolest ma ei muudaks midagi. või nagu ma m.-le ütlesin, et ainuke põhjus, miks ma suudan seda tööd veel teha, on puhas masohhism. või nagu m. märkis, et kui ma olen paar päeva puhanud, olen ma kuidagi väsinud ja depressiivne, aga mida kauem ma tööl olen olnud, seda rõõmsamaks ma muutun. samas, ma tunnen, et see töö hävitab mind. aga see on juba iseloomuviga...

ja ma sain aru, olles joonud poolteist liitrit long drinki ning imedes mokatubakat, et ma olen üksik. sest mul ei ole midagi, mõtlesin ma, ainult see tunne, et ma võiksin kõike teha, aga need olid ained, mis minu eest rääkisid. lihtlabaselt öeldes, ma tahtsin tunda reaalseid emotsioone, kui midagi üldse tundma peab. ja sel hetkel tabas mind valgustus, mitte küll saan-aru-ja-olen-rahul-valgustus, vaid pole-mingisugust-pääsu-valgustus. vaatasin neid kehasid, kes paistsid olevat rahul, et nad on oma kehas tekitanud erinevaid keemilisi reaktsioone, et tunda end hästi, ning ainult täna mitte mõtlemast, et on probleeme.

ja mida kauem ma teen seda tööd, seda rohkem ma tunnen, kuidas ma ei taha saada õpetajaks, kuidas ma ei taha õpetada. mitte et ma tahaks olla nüüd klienditeenindaja või omada kohvikut, sest ma olen saanud ühest aru: sa võid anda endast kõike, aga see ei sobi, ei kõlba kuhugi. nii ma mõtlesin. aga kui ma nägin oma kuueaastast sugulast, kes oli täis siirast elujõudu, elades keskkonnas, mida ma põlastan ja millest ma ei saa aru, mõtlesin,  et persse küll, kui mitte enda pärast, siis nende laste pärast, kes on kurat teab kus.

ma võin teha kõike, mida ma saan teha, aga alati on keegi kusagil suurem ja tugevam. keegi, kel on rohkem mõjuvõimu. ning keegi, kes arvab, et oma mõjuvõimu tulebki kasutada nii nagu ta seda kasutab, tappes tasapisi ennast ja teisi. kuid nende vaatenurgast on kõik teine: see, kuidas nemad elavad, see on elu - muu on lihtsalt puhas pask. tahtes panustada kõik, mis mul on, ei kõlba, sest see pole elu. see ei ole see väikese küla või linna elu, mida elatakse. ja mulle meenus, et mu isa on näidanud mulle peamiselt elu pahupoolt. milline isa teeks seda oma lapsele, mõtlesin ma.

öeldakse, et ühe ukse sulgedes avaneb teine. kuid mis siis kui ei taheta ust sulgeda, kui see uks on suur ja mädanenud ning see ei lähe kuidagi kinni? tähendab, sellest rikkist uksest tuleb sisse tonnides alkoholi ja inimesi, kellega neid tonne jagada, samal ajal vaadates, et küll on see üks suur ja tugev uks, et kohe terve elu mahub sealt sisse. aga mõned uksed on trikiga - saad küll sisse, aga enam välja ei saa, kui just ei tea nippi, mis jõu või nurga alt uksele läheneda.

inimesed räägivad, et kui neile oleks öeldud mingid aastad tagasi, et nad teevad seda või toda, siis nad naeraks tolle inimese mõtteavalduse peale või oleks lihtsalt skeptilised. ma ei tea, minul küll selliseid emotsioone pole. kui keegi räägib, milliseks ma tulevikus saan või mis juhtuma hakkab, siis mu esimene reaktsioon on alati see, et "räägi veel!"

ma olen kohanud täpselt seda sama raamatutes ja filmides, kus peategelaseks on noormes (üldjuhul alati mingi eksistentsiaalse probleemiga) ning tal on noorem õde, kes mõistab teda (ja on talle muidu toeks). ja noorem õde ei tähenda kunagi seda, et ta oleks noorem 2-3 aastat, vaid pigem 7-9 aastat. 

ja ma usun, et nagu nende peategelastegi väheseid soove oli, et nende õel läheks hästi, siis peaksin minu soov kolm korda suurem olema. 

või noh..

"ma ei saa aru, miks sa mulle juua ostsid?"

"sul läheb ju juua vaja?"

"ja aga sa ei ole ju mitte kunagi midagi sellist teinud."

"ma ju võin selle joogi ära ka võtta, kui see sind nii väga häirib."

"ei. ära seda nüüd küll tee."

...

vahel läheb aega, et leida parim moodus, et olla toeks. 

"see on vähim, mida ma teha sain" - klišee. jep.

hugh laurie ühes intervjuus mainis, et kui ta sõitis autoga ning ta ümber autod plahvatasid ja tema ainus emotsioon, mis ta tundis, oli igavus, sai ta aru, et tal on depressioon. see tuli mulle täna meelde, kui ma vaatasin õues, kuidas natuke kaugemalt tuli musta suitsu ning õde tegi sel ajal mustmiljon erinevat nägu, kui ma ei tundnud midagi.

kui aus olla, siis ainuke eristatav emotsioon on hirm. ja ta tuleb ikka tagasi. põhjendamatu hirm. ja ma tunnen, kuidas mu suur plaan terve suvi fiestat pidada kaob iga päevaga, sest ma ei suuda oma puuduseid muuta vooruseks.

veel ma suudan ainult teha mingit loomalikku häält, sest sõnad on muutunud minu jaoks peaaegu kasutuks. tähendab, ma ei oska enam sõnadega kirjeldada tundeid (mitte et ma varem oleks osanud). ja muu, mis on kirjeldatav, sellest ei tea ma peaaegu üldse midagi. nagu ma oma kursaõele ütlesin: "sa imestaksid, kui paljudest asjadest ma tegelikult ei tea". aga see on olnud alati minu jaoks väljapääs - sest ületades kartuse teadmatusest... saab kõik korda. jah, kõik saab korda.

see on karma. valem on lihtne: oled/teed/mõtled hea(d), saad vastu head. põhimõtteliselt nagu jõulud, aga et kingitust saada, peab laps olema kogu aeg hea, mitte tegema head nägu enne jõule. 

ja minu arusaam karmast: kannatad selle kõige laiemas tähenduses ning iga kannatuse tsükli vahel on midagi head, millest kohe ei tahakski lahti lasta, aga uus kannatus trügib vahele (mul kohvikus vahel sama lugu klientidega) ning kordub sama rituaal. uuesti ja uuesti. 

on atributsiooniteooria, mille kohaselt inimene proovib leida põhjust, miks mingi asi just nii juhtus ("nägin teda täna, sest magasin sisse").

tegelikult on see üks keeruline valem, sest üks tegu võib mõjutada alles paarikümne käigu pärast. ja vahel ei piisa ainult sellest, et üks inimene teeb "õigeid" käike, vaid üldiselt on ka teine pool, kelle käikude valik mõjutab esimese inimese valikuid sama palju nagu esimene inimene mõjutab seda teist poolt. bioloogias kutsutakse seda kommensialismiks, konkurentsiks, sümbioosiks ja nii edasi.

jep. heal lapsel mitu nime.

m.-ga meenutasime, et millised need kõige paremad joomingud kooliajal olid. ja vaieldamatud lemmikud olid need, mida väiksemad me olime, kui puudus veel kogemus, piiride kompimine, spontaaansus (uskumatu, sest mida alaealisem olid, seda keerulisem oli jooki kätte saada - said suuremaks, kasvasid ka sõprad ning sõprade sõbrad ja elus oli üks probleem vähem).

ja me üllatusime, sest me polnud ammu niisama õues käinud, alati oleme mingi hetk promillid kerre läkitanud, aga saad vanemaks, muutud täpsemaks ning kui kassasse täpselt kell kümme jõuad, ei olegi muud teha, kui meenutada.

kui ma pühapäeva hommikul istusin kohvikus, rüübates vett, sest mu organism ei talunud pärast 18 tunnist tööpäeva midagi muud, tabas mind põhjendamata hirm, nähes inimesi, kes kell kaheksa juba liikusid kuhugi. see sama hirm tabas mind selle sama päeva öösel, kui ma oma unenäos tegin oma tuletõrjujatest sõpradega pannkooke, proovides määrida pintsliga pannkookide peale nii hoolikalt ja nii palju õlut kui võimalik. aga ma tundsin, et see kõik käib mulle üle jõu.

tahes-tahtmata, istudes hommikul kell kaheksa kohvikus, mõtlesin, kui ennast salgav ma olen, sest mu heaolu ei ole mind eriti kunagi huvitanud. täna ma sain aga aru, et ma olen kohe nii ennast salgav, et pole probleemi alluda soovidele, mis  töötavad minu vastu. 

ja tarkuseterad on järgmised:

soovides üht ja ainult üht, saad vastupidise tulemuse.

sellistes olukordades tajud irooniat, kui sa ei saa minna vanaema sünnipäevale, kuigi sa tahaks, aga kes ka ise korduvalt on rõhutanud raha tähtsust. ja kes nüüd peaks naerma?

ma kirjutasin kunagi luuletuse, kasutades metafoorina majakat, et kirjeldada oma olukorda. ja ma ei tea, kas ma paar aastat tagasi mõtlesin, et kuidas minult ikkagi loodetakse võimatut. kuid täna tuli see luuletus mulle jälle meelde, kui ma haltuura käigus olin teeninud šokolaadi, pügades vanaema naabri heki ära. uskumatu, kuidas üks šokolaad tekitab  'sa anna, ma võtan' tunde. mida vanemaks ma olen saanud, seda rohkem ma olen hakanud jagama oma õdedega. samas, mida vanemaks ma saan, seda rohkem jääb mul tunne, et see kõik on kuidagi ühepoolne või väga proportsioonitest väljas. näiteks, ma jagan vennalikult oma šokolaadi viieks (ilma et ma tegelikult ootasksin vastuteenet, kuid ma alati loodan, et see žest õpetab jagamist, hoolimist teiste vastu), saan mina neilt, kui neil peaks šokolaadi olema, ühe tüki või vabanduse, et seda on liiga vähe või see on liiga hea, et jagada. ja šokolaadijuhtumi muster kandub ka teistesse olukordadesse. tõsi ta on, et kui perest rääkida, siis ei ole kunagi jutt võrdsusest, vaid perekonnaliikmete vajadustest (ja ikka on on nii, et mõnel on rohkem vajadusi kui teisel). või nagu vonnegut ütles: eks ta ole.

mu vanaisa on 76-aastane ning talt oodatakse ikka imetegusid - ja kuna ta ootustele ei vasta, siis on kõik, mäng läbi. ta on maha kantud ning nüüd ainult kuuleb, kuidas ta midagi ei jaksa ega mäleta. öeldakse veel, et mida sa ikka räägid, tal läheb meelest. aga samal ajal memm ootab (haiglast) armastust oma lastelt, lastelastelt ja lastelastelastelt. ning nüüd olen mina nõutud, kuna tema jaoks hoolivus on see, kui käiakse pidevalt külas või helistatakse. kuid mul ei ole tavaliselt midagi öelda ning ma hoolin isegi siis, kui ma pole nädalat nendega rääkinud. tema aga tõlgendab seda nii: ei hooli. ja kui ma tahaksin minna kuhugi kaugemale, kuulaksin ma juttu, kuidas minagi jätan nad maha ning neid tuleks matta prügimäele, sest surnuaedadest saavad üks kord niikuinii prügimäed. 

ma nägin täna oma endist inka õpetajat, kes vast andis mulle seda ainet 3-4. klassis. ta küsis, kas ma mäletan teda, võttas korraks mu käest kinni (tema olekus oli purjus inimese elemente, kuid pidu ei olnud veel alanud ning kes siis küüditamise 70. aastapäeva puhul end kohe täis kaanib? samas, maavanem pani küll hinge taha 4-5 viinapitsi, aga tal suur kere ka, eks) . loomulikult mäletasin. inglise keele õpingute alguses tundsin ma end nagu jumal - kõike teadsin ja oskasin. ühes veerandis oli 15 viit. ja siis ta läks, ning mida aeg edasi, seda kehvemaks ma keeltes muutusin (mitte et ma vihkaks sellele, et kui sama õpetaja oleks jäänud, oleks olnud kõik parem). muutus ka käitumine. mäletan, et mulle korduvalt väideti, et ma olen üks õ-klassi tõsisemaid kandidaate. aga ma ei näinud probleemi, kuna mina vabandasin oma käitumist enam-vähem heade hinnetega. ja siis ma hakkasin oma klassiõega msnis rääkima, ilma et me päriselus oleksime üksteisest välja teinud. mingi vestluse ajal ta küsis, miks ma nii käitun ning tema soovitus oli seda muuta. nii ma siis muutsingi, päeva pealt. muutudes kärarikkast poisist aina tasasemaks, surudes end kogu aeg veel madalamale ja madalamale. kõik see tuli meelde, kui ma seda õpetajat nägin. ma loobusin juba aastaid tagasi talle tere ütlemast, kuna ma arvasin, et ta on unustanud. tuleb välja, et keegi kunagi ei unusta. ikka tuntakse, meenutatakse.

tegelikult ma tahtsin kuhugi jõuda, aga ma hakkasin valesti tõlgendama frommi oleva ja omava inimese maailmapilti. sest ma tahtsin rääkida praktikantidest ning kui üks neist ütles 'tsau', siis ma sain aru, et ma ei näe neid tõenäoliselt enam kunagi. ja ma sain aru, et ma ikka vajan kohutavalt enda ümber inimesi, just uusi nägusid, kuulda teistsuguseid mõtteid. mis seal salata, nende üks võludest on ropendamine. kuidagi armas on kuulda köögis sõnu 'jobi' ja 'pask'. või kui üritus on peal, laulavad nemad köögis isaamaalisi laule ning küsivad, et ega ma ka laulda ei tahaks. ma loomulikult oleks laulnud, aga repertuaar polnud pärris see.

mul on keeruline öelda, kuhu ma sellises rütmis jõuan. mulle teeb natuke muret mu käitumine, aga olles lugenud tarku raamatuid, ei oska ma öeldagi, mis muret teeb - sest kõik võib muret teha, samas, kui need tegelikult ei ole mure algpõhhjused, vot. tuuleb meelde anathema laulud kukkumisest, ning see kukkumine toimub neil juba üle 15. aasta.

käies täna rannas, mõtlesin, et see on ideaalne ilm. kui oleks nüüd mitu pudelit õlut. oli aga hoopis lapsepõlvesõber ja ta ise auto ning filosoofide hääled, kes talle aeg-ajalt helistasid. ja mulle tuli meelde, et kui ma zenist lugesin, siis oli seal kirjas, et tee ei ole kunagi vale, kõik teed on õiged nii kaua, kuni sa tahad seda teed käia. ma polnud enam kindel, kuigi ma olen praeguste asjadega väga rahul, kummitab mind ikka sitahäda meenutav kurbus. ja ma ei saa aru, mis on seal teel sellist, mis mind ärritab. tuleb ja kaob, nii uuesti ja uuesti.

võtta seda üht- või teistpidi, siis kurbus on tõesti nagu sitahäda, mis tuleb ikka, kas ma ootan teda või mitte. ja ma ei oska sellega võidelda, kurbusega ma mõtlen. ainuke ravim, mille ma olen leidnud, on pehme koht ja tekk, mis käib üle pea. aga sellise palavuse ja sääskede (kuidas ma tegelikult ei salli, kui keegi räägib, kuidas sääsed teevad liiga) rohkusega on see raskendatud, ning praegune kogemus ütleb, et see tekitab tuska, mis oma korda tekitab kurbust. lose-lose situation ühesõnaga.

tööl olid kaks praktikanti ning nii vähe, kui ma ühega neist rääkisin, jälgides tema miimikat jne, meenutas tema olek mu endist klassiõde. õigemini, ka siis sain ma alles aru, kui tore ta on, kui põhikool läbi sai ning tema otsustas oma haridusteed jätkata teises gümnaasiumis. need naljad, natuke imelikud ning nendes oli/on midagi 'maalt ja hobosega', millele ma ei suutnud/suuda reageerida, aga mis mõjusid/mõjuvad hingele (?) hästi.

kuid sellega on ikka nii nagu alati on olnud: ma ei tunne enam nägu ära. näod lihtsalt hajuvad ning mingi hetk paistavad kõik olevat just seda nägu, kes hakkab meeltest kaduma, ja mingi hetk enam pole. selle loo puhul on lihtsam: ilma kokka riietuseta oli temas veel midagi (kui jätta välja see, et ma ei tundnud teda hetkeks ära), mida ma ei suutnud meelde jätta.

aga nii juhtub, kui üritada tunnet kirja panna. öelda, et "ta oli samasugune nagu tema" on ju minevikus elamine? on ilusaid zen-lugusid, mis kirjeldavad, kuidas olla ja saada paremaks inimeseks. või mis ma öelda tahan, on see, et kui me mõistus hüppab kogu aeg minevikku, või hoopis loob stsenaariume tulevikuks, siis ei saagi ju rääkida arengust, teel kulgemisest. vaid mu mõistus on loonud ebajumalaid-jumalannaid, kes elavad mu ehitatud ulmelises kuningriigis, teentriteks kõik minu uitmõtted ja mina ise. ja kõik ongi OK nii kauaks, kuni ma saan aru, et fassaad ei ole sama, mis vundament. kuid vundamenti ehitada ei saa, sest enamik materjali on mäda, alati on kuskil praaki! nii ei saa ju rallit sõita, või saab?

elu on õpetanud, et mida rohkem metafoore, seda parem. ma ei tea küll miks, aga äkki annab tekstile midagi juurde, loob uue dimensiooni? olgu, kuidas on, aga ma hakkan väsima sellest. kirjutan sellise mitmeti tõlgendava essee, kus puudub tegelikult igasugunegi konkreetsus, aga - üllatus-üllatus - selliseid esseesid kutsutakse ülikoolis "omapärasteks". raske on vastu vaielda. aga miks ma siis ei ole konkreetne? lihtne vastus on: mul pole aega. see on muide mu lemmikfraas. viidata alati ajanappusele on kuidagi eriti sügavamõtteline (vähemalt minu jaoks). kui meil ülikoolis oli vaja teha esimene suurem rühmatöö, siis kirjutasin ka rühmakaaslastele pikalt, kuidas aega napib ning kui vaid oleks aega, oleks ka sisu. aga tegelikult on asi milleski muus, mul on vaja lihtsalt alati kedagi, kelle kaela oma puudused veeretada. ja mis oleks veel parem kandidaat, kui abstraktne mõiste?

Õpetaja ütles:
                  "tee peal kuuleb
                    tänava peal lobiseb välja
                         niisugune kaotab väe"
                                             - Konfutsius "Vesteid ja vestlusi"

 isegi, kui pole soovi rääkida, oodatakse ikka mõnda lugu. ja siis ma räägin ja räägin ja räägin, ning vahel tunnen pärast seda end tühja ja räpasena. ma oleks nagu midagi valesti teinud, teinud vastupidi sisetundele, et olla selline, kellena ma end ei tunne. väidetavalt, mida rohkem kogemusi on, seda rohkem on ka lugusid. lugude rohkus aga näitab, kui lahe elu on olnud. ja siis hakka vastu tahtmist tõestama, et mul on samasugune õigus elada kui teistel. siis lõpuks tõestagi seda, et mu tõestus on päriselt tõestus ning tõestada, et tegelikult ei pea ma midagi tõestama.

seal olid väikesed tüdrukud, kes olid valmis maksma 1.40 ühe coca-cola pudeli eest, et tulla poolteist tundi hiljem tagasi ja osta veel üks 1.40 eurot maksev coca-cola pudel. ma olin valmis tegema kõik, et nad naudiksid selle joogi joomist, kuigi ma teadsin, et ma ise ei jooks üldjuhul cocat - aga nende viletsus (kannatus) on meie leib. ja eriti suur leib, kui terve õhtu tulu sõltub sellest, kui palju on inimesed valmis maksma, et põgeneda hetkeks ja tajuma illusiooni, et kõik on hästi; ning pole paremat kohta sellise illusiooni jaoks kui koolikokkutulek.

mul ei ole varem olnud sellise peo kogemust (aga fiesta ongi täis üllatusi), sellist rolli. võib öelda, et ma kohtasin peol kolme liiki kogemust.

1. minu kogemus. see pidu oli hea näide sellest, mis on valesti. kui ollakse valmis ostma 4 cl viina 1.80 euro eest samal ajal öeldes, et "pane topelt. äh, kalla veel. ja veel" või ostma 20 eurost viinapudelit, siis see on ju ilmselge ressursside raiskamine. ollakse valmis maksma üle ja üle ja üle. samas, inimesed olid toredad. isa veel ütles, et kui inimene on juba liiga palju joonud, siis ära müü. minu nägemus piiridest lubas müüa kõigile. isa nägemus rahast lubas müüa kõigile. 
2. peoliste kogemus. mulle on alati tundunud, et mu kodulinnas väärtustati ainult üht liiki kogemust - joomiskogemust. mida rohkem sa jõid, seda rohkem sa kogesid; mida rohkem sa kogesid, seda rohkem sa elasid. seal oli samasugune elufilosoofia. ja raske on vastu väita, et see pole kogemus, kui inimene ärkab hommikul pohmakaga (heal juhul kodus), rahakotist kadunud 40 eurot.
3. laste kogemus. just lugesin artiklit ühtsest virumaast, aga seal räägiti lääne-ja ida-virumaa erinevustest. mul on näiteks raske mõista selle küla (?) kultuuri, kes joomingule minnes võtavad lapsed kaasa. proovi siis räägita ühtsest lääne-virumaast, kui meie koolikokkutulekul sellist nalja ma ei näinud. laps siis proovigu säilitada oma positiivset maailmavaadet, kui tema ümber kakerdavad täiskasvanud, kes on valmis kulutama kõik oma raha alkoholile, et oleks hea olla.

ja maailmavaateline tõde on: kui inimene suudab kohaneda vastavalt nõudlusele, on ta edukas (isegi kui talle ei pruugi meeldida see meetod raha teenimiseks). samas, minu jaoks ainuke võimalus kohanemiseks on kasutada idamaade filosoofiat/religiooni. isagi rääkis, et üks klienditeenindaja olevat rääkinud, et "kui te kohtate ebameeldivat klienti, kes solvab teid, siis imestage. oh, milline inimene!" see on ju taoism! või nagu zen-budismis üks olulisi asju on unustamine: kõik ebavajalik visatakse peast välja, ei kanta ebavajalikke koormaid endaga kaasas, et inimene ei oleks mineviku sündmustes kinni. aga jah, nii on vähemalt ilus mõelda.

ikka inimesed ütlevad, kui nad sind ära ei tunne, et saad rikkaks! ja kui nii ei saa, siis võib alati loota, et lind situb su peale - siis saad hoopis nii rikkaks! ma pole kunagi kuulnud kedagi ütlemas: "su ideed on nii huvitavad, kindlasti teenid sa palju raha." alati on rikkus seotud välimusega. ehk siis: tahad rohkem raha, ole atraktiivsem.

minu mittetundmine võib tuleneda sellest, et mul on kolmekuuline fiesta. teooria on järgnev: keskajal, kui olid karnevalid, siis oli see ainuke aeg, kui inimsed käitusid nii nagu tahtsid ehk oli palju roppe nalju, siivutusi - ühesõnaga kõik, mis oli tavalisel ebasünnis. piduliste nägusid varjasid maskid, mis tegelikult tähendas seda, et pannes maski ette võtsid nad maski eest. minu jaoks on fiesta samasugune: riputad maski varna ning sinu olekus ei peegeldu kahetsust, vastupidi: peegeldub ebatäiuslik ehedus. vähemalt mulle meeldib nii mõelda. õigemini, nii on ilus mõelda.

vahel on tunne, et ma olen saavutanud selguse, ja vahet pole, kui väike või suur see selgus poleks, sest sel hetkel tundub olevat kõik uksed-aknad valla. aga mida pole on progress - selgusega peaks ju kaasnema liikuvus, kulg? tähendab, selgust ei ole toimunud. mul on lademetes teooriaid, aga puudub puudutus elult, olen kuidagi elukauge.

ja siis ma loen imelist religoosset teooriat ja ma tunnen, et see ongi see, et ma olen alati nii mõelnud. siit ilmnebki viga: ei ole toimunud praktiseerimist, elamist oma ideede järgi ning ausalt öeldes mul on alati kahtlus, kui asi puudutab mu teooriaid ja mu elamisfilosoofiat. kõhklemine tähendab, et ma olen valel teel? või on see ajatu probleem, kus südame asemel kuulatakse mõistust?

ma tahaks kordades rohkem lugeda erinevaid religioosseid tekste, sest mul on tunne, et kui ma ka sealt ei leia omale sobivat tõde, ei leia ma seda kusagilt. tõe all mõtlen ma tuge, mis hoiaks mind üleval ka siis, kui ma olen silmnähtavalt väsinud ja alla andmas. tõde, mis suudaks võidelda teiste tõdedega, mida surutakse kas meelega või alateadlikult pähe. sest isegi kui ma tean, et teise tõde, näiteks rahast, ei sobi minu minapildiga (või teiste tõdedega - jah, ma otsin oma tõdedele head juhti), tekitab see minus emotsioone või käitumist, mida ma ei suuda kontrollida.

mu vanaema räägib alati rahast: kuidas seda on ikkagi nii vähe ja targem on teha asju, mis üldse mingeid ressursse ei nõuaks. ja kui ma nüüd töötan, teen tööd, mida ma poleks iial teinud, sest fuhh... inimesed ikkagi ju! aga mulle meeldib, see on osa fiestast ja suuremast plaanist. samas, kõige toreda juures on mu pähe istutatud mitukümmend tõde rahast ning tahes-tahtmata ma kaotan end seal mõtete vahel, mõeldes, et huvitav, kui palju ma ikkagi raha saan, kas ma ikkagi teen õigesti. ja loomulikult ma tean, et ma teen õigesti, aga nii nagu mina arvan, et mul on õigus, on igalpool teisi, kes ka arvavad, et neil on õigus.

mu lapsepõlvesõber, lõpetades gümnaasiumi, surus kuidagi agressiivselt (see võis ainult mulle nii tunduda) peale mõtet, et me oleksime suurepärased korterikaaslased - et saaks pidu ja möllu. öeldes ka talle, et kuigi me oleme olnud pikalt sõbrad (ja mis siis, et hooti, sest vahel ei kuule me üksteisest kuid), oleme me erinevad. ja meie erinevus peitub tõdedes. tema tõde elust kui kohast, kus on kiired autod, naised, kelle esmaseks ülesandeks on meestele naudinguid pakkuda; rahast kui ainuvõimalikust vahendist tunda midagi, mida nimetatakse naudinguks. ja siis oli minu tõde.

aga mida ma kardan? olles poliitiliselt korrektne ütlesin, et juuli keskel räägime sellest. aga ikkagi, on minu maailm ja on tema maailm ning see oleks surutud 49 ruutmeetri peale. kumb meist domineeriks? kumb jääks alla?  

on alanud kolmekuuline fiesta hemingway "ja päike tõuseb" järgi, ainult et mina ei tea, kuidas lõppeb  peatükk või kuidas algab uus. tean vaid seda, et selleks õppeaastaks on nali läbi ning mul on vaja vahemängu (võib öelda ka, et ma vajan kirgastust). ja mis oleks veel parem koht fiestaks, kui mu lapsepõlvekodu, minu vanevanemate elamispaik; linn, kus ma käisin 12 aastat koolis ning  mälestused, mis tungisid eriti esile sügissemestril!

olles leidnud juhtlõnga (võib isegi öelda, et tee, mida käia) vajan ma kohta, kus end väljendada. enam ei piisa algelistest akordidest ja laulusõnadest (mitte et ma oleks kunagi proovinud end nii väljendada), vaid mul on vaja terviklikke lauseid, soovitatavalt lööklauseid, et liikuda, õigemini, põleda heleda leegiga.

jep. selline on mu plaan.